Oli kord prints – rikas troonipärija, välimuselt kena, aga raske loomuga.
Viisakalt ei käitunud, vanemaid ei austanud, kaaslasi pilkas, loomi kiusas,
süda õelust täis, kuni lõpuks see tal saatuslikuks sai.
Sõpradega ükskord uljalt ta mööda metsa käis – astus katki väikse lille, see murtult maha jäi!
Tuli Metsaemand, kastis võluveega – lill tal tähtis näis.
Prints vaid naeris õelalt, selja keeras tal, kuni järsku suur kõuemürin käis…
Printsi sõbrad hirmust kangestusid ja siis pagesid kui tuul.
Printsi asemel seisis metsateel keegi karvane ja suur ….
Oli kord prints – rikas troonipärija. Edasi elama ta pidi Koletisena!
See on uue muusikali „Kaunitar ja Koletis” eellugu, mis kõlab esimese lauluna kahe haldja – HeleHaldja ja TumeHaldja esituses.
Niisiis on tulemas Kaari Sillamaa Muusikateatri uus lavatükk – muusikal „Kaunitar ja Koletis”. Lugu on muidugi kõigile tuttav – Jeanne-Marie Leprince de Beaumont` samanimelise jutustuse ja Sergei Aksakovi muinasjutu „Tulipunane lilleke“ ainetel.
Etendused Lindakivi Kultuurikeskuses 4. mail kell 19.00 ja 6.mail kell 12.00 ja 19.00.
Kuna tegu on armastatud materjaliga ja sellest on nii palju erinevaid versioone jutustuste, filmide ja lavastuste näol, tundub et kohati tegijad on püüdnud eelmisi aina üle trumbata nii uute tegelaste, uute sündmuste kui ka aina uhkemate võlutrikkidega. Üks ja sama on aga kindlasti tütre soov saada kingituseks punane lill, mille isa murrab nõiutud lossis / lossi aias ja mille eest Koletis nõuab isa elu.
Aga läheme tagasi päris algusesse!
1740. aastal ilmus Prantsusmaal ühe ajalehe jutuveerus La Jeune Américaine et les contes marins (Noor Ameeriklanna ja merelood) Gabrielle-Suzanne de Villeneuve`i anonüümne novell, kus meremehed räägivad üksteisele lugusid. Loo punasest lillest olevat rääkinud kellegi perenaise toatüdruk.
17 aastat hiljem, 1757 avaldas Jeanne-Marie Leprince de Beaumont` selle lühendatud variandi oma hariduslikus käsiraamatus „Le Magasin des enfants” (Lastepood) „Kaunitari ja Koletise” nime all.
Levisid ka kuuldused, nagu pärineks jutustuse algmaterjal tõestisündinud loost, kus 16.sajandil Tenerifel elanud mees nimega Petrus Consalvus kannatas hüpertrichoosi tõve all (ülemääraselt suur karvakasv näol, seljal ja käsivartel), kuid vaatamata sellele abiellunud ta kauni naisega, kelle nimi olnud Chaterine.
Edasi kulges kõik loomulikku rada pidi – et kui on hea lugu, hakkab see oma elu elama, seda räägitakse edasi ja ikka edasi, vast esitatakse ka laval, no kino polnud siis veel leiutatud.
Kuni 100 aastat hiljem – 1858. aastal avaldas Vene kirjanik Sergei Aksakov sarnase loo venepärases võtmes – pealkirjaks „Tulipunane lilleke“.
Esimene teadaolev film vändati „Kaunitarist ja Koletisest” Prantsusmaal (1946a. La Belle et la Bête, rež. Jean Cocteau, Bell`i osas Josette Day, Koletisena Jean Marais).
1991a. ilmus Walt Disney Stuudiol täispikk animafilm „Beauty and the Beast”, mille muusika autor on Alan Menken ja laulusõnade autor Howard Ashman. Mõned aastad hiljem tuli lugu juba muusikalina Broadway lavale (selleks puhuks loodi juurde 6 laulu)
2012a. vändati Saksamaal laste muinasjuttfilm „Die Schöne und das Biest”
2014a. tuli ekraanile Prantsuse-Saksa ühistööna uus linateos „La Belle et la Bête” (rež. Christophe Gans, Bellina Lèa Seydoux, Koletise rollis Vincent Cassel).
2017a. valmis jällegi Walt Disney Stuudiol täispikk muusikalfilm „Beauty and the Beast” – 1991a. versioon, aga seekord enam mitte animatsioon vaid päris film (rež. Bill Condon, Bell – Emma Watson, Koletis – Dan Stevens)
Eestis on „Kaunitari ja Koletise” muusikal etendatud Vanemuises 2018.a (lavastaja Georg Malvius, Belli rollis – Kärt Anton ja Saara Pius, Koletisena – Kalle Sepp ja Renee Soom).
Seega väga palju variante, milles nii ühiseid detaile, kui ka huvitavaid erinevusi.
Nii Prantsuse kui Vene muinasjuttudes on Kaunitari isa kaupmees, Saksa filmiversioonis (2012) aga kõrtsmik, kel sama nimi, Hugo, mis ka kohe lavale jõudva muusikali kaupmehest isal.
Prantsuse kaupmees kaotab oma varanduse merel tormiga, kui tema laevad põhja lähevad. Vene kaupmehest isale tungivad kallale röövlid.
Ka laste arvud on erinevad – Jeanne-Marie Leprince de Beaumont` kaupmehel kuus – kolm tütart, kolm poega, Aksakovi kaupmehel kolm tütart, Disney filmiversioonis ja Saksa filmis – üks – Kaunitar (nimed vastavalt Bell ja Elsa). Disney ja Saksa filmides on Kaunitaril kodukohas austajad – Bellil kohalik casanova Gaston, Elsal – rüütel Bertold.
Neil Kaunitaridel, kel peigmehi pole, on õed – ja need õed on kõik õelad ja kadedad.
Kõigis lugudes läheb isa reisile ja küsib tütardelt, mida nad soovivad kingituseks saada. Vanemad õed soovivad erinevaid asju: Vene muinasjutu vanem ja keskmine õde ihaldavad kullast ja pärlitest peaehet ja Hommikumaa kristallidest peeglit. Prantsuse vanemad õed uhkeid kleite ja kalleid kangaid ning kalliskive ja ehteid, vanemas Prantsuse filmis (1946) aga lausa papagoid ja ahvi.
Prantsuse kaunitar Bellil on lisaks kolmele õele ka kolm venda, kellest üks on end sidunud kurjategijatega, on neile võlgu ja toob isale sellega veel lisapahandusi. Teistes lugudes ei ole ei vendi ega ka nendega seotud muresid.
Erinevad versioonid on ka printsi koletiseks muutmise põhjustest: ühelt poolt on kuri haldjas lihtsalt õelusest muutnud hea ja lahke printsi Koletiseks, teisalt on asi vastupidi – prints on olnud ülbe, peojanuline ja liiderlik ja nõiutud Koletiseks, et ta võiks oma tegude üle järele mõelda.
On ka versioon, kus poja nõidumisega Koletiseks karistatakse pahatahtlikku kuningat.
Enamuses versioonides Koletise nõiutud lossis teenijaid ei ole – vähemalt ei ole nad nähtaval – kirjeldab Aksakov – et asjad ilmusid ja kadusid, lauale tulid söögid-joogid, aga kedagi näha ei olnud. Prantsuse vanas filmis (1946) juhatab kaupmehele lossis teed Küünlajalg (ilmselt põleva küünlaga).
Disney filmis on Koletisel küll teenijad/teenrid – kuid need on mööbliks, toidunõudeks ja muudeks majapidamise tarvikuteks nõiutud inimesed – endine lossi teenijaskond.
Saksa filmis (2012) toimetavad lossis kaks kohmakat tegelast Wenzel ja Irmel, Prantsuse 2014 aasta filmis aga imelikud koeralaadsed elukad, kel suured silmad ja pikad rippuvad kõrvad. Tubaseid toimetusi ei paista nad seal tegevat, pigem siblivad niisama armsalt ringi ja püüavad Kaunitari tuju üleval hoida.
Igas loos on ka kohtunikud ja kohtutäiturid, kes tegelevad Kaupmehe pankroti asjadega ja Prantsuse uuemas filmis on üsna olulisel kohal ka Kaardimoorist ennustaja, kelle teeneid kasutavad nii Kaupmees kui ka tema pojad.
Kaunitaril on nii ühes kui teises loos suur lugemishuvi ja Koletisel on lossis kohe ka suur raamatukogu.
Kaunitari kadedad õed ei taha teda Koletise juurde lossi tagasi lasta – et miks peab temal nii palju ilusaid kleite ja muid rikkusi olema.
Vene versioonis püüavad nad Kaunitari kodus pikemalt kinni hoida, keerates kellad tagasi.
Prantsuse omas aga teesklevad nii suurt lahkumiskurbust, et õde nende palvel soostub päeva võrra pikemalt koju jääma. Mõlemal juhul jääb Kaunitar tagasitulekuga hiljaks ja leiab Koletise hinge heitmas oma armsa roosi all.
ROOS ongi selles loos üks olulisema tähtsusega „tegelasi”
Kaunitar palub seda kaupmehest isalt kingituseks, kui too kodust lahkub.
Prantsuse vanas versioonis koputab halva iseloomuga Printsi uksele vana ja inetu naine, kes palub öömaja ja pakub selle eest tasuks ROOSI, mille Prints põlgusega tagasi lükkab. Vana naine pole keegi muu kui kaunis Metshaldjas, kes Printsi säärase käitumise eest Koletiseks nõiub.
Nüüd on Koletisel oma lossis ülesanne seda ROOSI kaitsa, kuni ilmub kaunis tütarlaps, kes temasse peab armuma ja saama vastuarmastuse. Mingi piiritlematu aja möödudes hakkab ROOS õielehti kaotama ja see on Koletisele märk surmast: Kui langeb viimne õieleht, sa igaveseks hääbud …
Erinevusi on veelgi, aga lõpp on kõigil sama – Kaunitar tunnistab surevale Koletisele oma armastust, too muutub tagasi printsiks, nõidus kaob ning Kaunitar ja Prints abielluvad.
Kaunite Kooli Muusikateatri lavalugu on mosaiik mitmetest eelnevatest, aga üldjoontes järgmine:
On lesk – kaupmees Hugo – ja tema kuus tütart – esimeselt naiselt kolm ja teiselt naiselt samuti kolm. Naised on küll mõlemad maamullas, aga see-eest on Hugol kaks triksis-traksis ämma.
Selle loo Kaunitar on teise naise vanim tütar Helena.
Kaupmehe laevad hukkuvad tormisel merel ja vaesunud Hugo jõuab metsas ekseldes Koletise lossi. Kui ta murrab seal punase roosi, et viia see oma tütrele, nõuab raevunud Koletis Helenat endale. Nii nad kohtuvad – Kaunitar ja Koletis ja nagu kõik teavad, toimub armumine ja nõidusest vabanemine. Lõpp hea, kõik hea!
Autor ja muusikajuht Kaari Sillamaa. Lavastaja Anna Danilson, koreograaf Andra Strandberg ja kunstnik Doris Vahtra.
Laval Kaari Sillamaa Muusikateatri õpilased vanuses 10 –13a. Peaosades Loore Pernilla Maltis, Chasper Peškov, Hans Enno Lepasepp ja Roomet Siiak.
Piletid müügil Piletikeskuses hinnaga 11.90 ja 14.90 ning tund enne etenduste algust kohapeal.