Nagu kõik Kaunite-kooli suved, on ka käesolev 2020 aasta suvi laagritest triiki. Kuigi koroonaline kriisiaeg valmistas meid selleks, et suvised tegemised üldse ära keelatakse, rõõmustasime siiski väga, kui juuni algul haigus Eestimaal taandumise märke ilmutas ning juuli ja august osaliselt avatuks kuulutati kultuuri tegemises osas.
Meie Kaunite-koolis olime selleks ajaks siiski loobunud “Inetu pardipoja” Linnalaagrist, mis pidi toimuma juunis, kuna oli mõeldud kõige noorematele, siiski valmistusime tegema kooli ajaloo esimest Lavavõitluslaagrit, mida sai läbi viia vabas õhus.
Samuti jäid sõelale kõik hilisemad laagrid, mis olid plaani võetud juba jaanuarikuus ja pidid toimuma juulis ja augustis.
Tänaseks on läbi kaks suurepärast laagrit ja on rõõm neile korraks tagasi vaadata.
Eespool mainitud Lavavõitluslaager oli selle eriala “esimene pääsuke” ja kuigi ei osanud ennustadagi, mis sealt tuleb, kuidas läheb ja kuidas laagerdajatele meeldib, oli tulemus lihtsalt suurepärane. Noor lavavõitluse õpetaja Andrus Muuga, kes Kaunite-kooli Lavavõitluse rühma on juhendanud hooaja algusest peale (vt ka Üldinfo: Juhendajad), oli toonud üllatustreeneriks enda kõrvale oma õpetaja Kaire Russi, kes on sertifitseeritud NSFS´i õpetaja, Eesti Lavavõitluse Seltsi juhatuse liige, lisaks aga ka diplomeeritud näitleja ja filmitegija – õppinud Filmi- ja telerežiid Hispaanias Madriidis (Escuela de Artes e Epectaculos TAI, lõp. 2008) ning näitlemist Rootsis Linköpingis (Valla Folkhögskola, lõp 2014)
Õpilasi oli laagrisse tulnud nii suuremaid kui väiksemaid, vanuses 9 – 17 ja nii poisse kui tüdrukuid – kokku 18 huvilist nii Kaunite-koolist kui mujalt.
Päevad olid pingelised, õpiti kukkumist ja kaklemist, lööke andma ja saama, koguni noavõitlust ja palju muud – kõike ikka nii, et vastane tegelikult pihta ega haiget ei saaks – eks see lavavõitlus ju seda tähenda, et välja peab paistma nagu päris, aga tegelikult on kõik “teater”.
Lavavõitluslaager kestis neli päeva ja lõpetas töö ägeda muusikalise Showcase´iga. Tagasiside perede poolt oli ülikiitev ja et treenereid oli kaks, oli osalejate sõnul naistreeneri osalemine nö “kirss tordil” julgustamaks ka tüdrukuid tulevikus aktiivsemalt selle alaga tegelema! Nii et aitäh, õpetaja Andrus Muuga julge pealehakkamise eest!
Juuli alguseks oli koroona Eestis veelgi taganenud, nii et publikut lubati juba ka siseruumidesse. See oli ka tervitatav Kaunite-kooli teise laagri tegijate poolt, kuna Vääna-Jõesuus toimunud Muusikalilaagri ajaks olid saabunud tuulised ilmad ja vihm, mis poleks lubanud kostüümidraamat lageda taeva alla tuua.
Aga kostüümidraamaks ju Hans Christian Anderseni lugu “Keisri uued rõivad” nimetada tuleb, sest arvukate kostüümide veoks pidid korraldajad koguni terve bussi tellima.
Laager kesti viis päeva, mille jooksul õpiti selgeks juba ülalnimetatud 2-vaatuseline muusikaline komöödia, kus keiser Magnus (Mathias Peškov) igaks liigutuseks uued kuued selga tõmbas, abiks truud Püksiülem, Kuueülem ja Särgiülem (Kalli Karmel Jaani, Marta Kitter ja Hugo Sebastian Sulger)
Loomulikult ei puudunud keisri kõrvalt keisrinna Amalie (Eliise Ra Tõemäe), kes mehe edevust vägagi häbenes ning tütred Rosalie ja Elvira (Grete Saue ja Annaliise Anvelt), kes vanemaid lepitada püüdsid.
Kõige tähtsamad Edeva Magnuse loos olid aga siiski sulirätsepad Ervin ja Ärni (Ralf Oliver Purje ja Martin Alexander Roolaht), kes keisrilt kavalusega mitte ainult kotitäied kulda ära ei virutanud vaid tema ka linnarahva naeruks tegid. Kogu lugu raamisid kaks sama nägu õuenarri (Reio ja Priidu Leinus), kes küll lauldes, küll tantsides lugu jutustasid, lavapilte vahetasid ja lihtsalt silmailu pakkusid.
Lisaks neile äramärgitud tegelastele astusid üles aga ka paljud teised tublid lapsed paljude meeleolukate ja naljakate rollide ja situatsioonidega.
Lavale tõid nimetatud muusikalise komöödia Kaunite-kooli õpetajad Johanna-Elise Kabel ja Kaarel Orumägi, kusjuures esimene tegi ka kõik tantsud ja teine õpetas laulud, nagu nende põhiprofessioon ette näeb.
Johannale oli seekordne lavastamine esimene “kondiproov” ja kuigi ta ise ütles et Kaarel teda tublisti aitas, võib siiski seda lavastust õigusega ka tema õnnestunud lavastaja debüüdiks lugeda.
Etenduse eel oli Vääna-Jõesuu Kooli ümbrus ja kõik asustatud punktid värvikirevaid plakateid täis klammerdatud ja rahvast kogunes vaatama oodatust rohkem – lisaks laagerdajate peredele oli publikus palju külalapsi koos vanematega ja ka kohaliku hooldekodu elanikud, kelle tõi vaatama külaseltsi perenaine Kristina Nurmetalu.
Publik jäi etendusega väga rahule, lapsed esinesid hästi ja pälvisid teenitud aplausi, nagu ka lavastajad-juhendajad Johanna ja Kaarel.
Veel tänati ka laagrikokka Leida Peškovi, kelle toitlustada on olnud lisaks Vääna-Jõesuu laagritele mitmed muudki laagrid varasemast ajast ning lava- ja rekvisiidi inimesi Kaia Häelmet, Andre Luurmanni ja Kertu Kangrot, helimeistrit Madis Kaljulaidi ja laagri kasvatajat Marianne Hallastet jt.
Ees on aga veel kolm vahvat laagrit – kõige lähemal Filmilaager “Torm” Vormsi saarel, mille ettevalmistused on juba pikka aega käinud. Ja väiksemad muusikalilaagrid ehk Linnalaagrid “7 venda ja 7 õde” ning “Vanapagan talutütardel kosjas” augustikuus (vt ka Laagrid)