16. septembril näitasime oma “Pöial-Liisit” ka Kose Kultuurikeskuses, et kohalik rahvas, kes paljuski oli kursis võtete toimumisega nende kodukohas – saaks ka filmi ära näha. Saal oli täis, publiku hulgas oli ka vallavanem Merle Pussak ja palju rahvast ka Gümnaasiumist – nii õpetajaid kui õpilasi. Huvijuht Anne Kruuse, kes kunagi ammu kuulus “Pöial-Liisi”-trupi lapsevanemate hulka (tütar Kati oli näitetrupi Colombina liige), palus vaatajatel kirjutada nähtud filmist retsensioonid ja saatis neid ka Kaunite-koolile näha.
Siin siis valik laste arvamusi oma eheduses ja meie poolt redigeerimata:
Mulle meeldis see film väga, aga see film kestis ainult umbes 40 minutit, mis jäi natuke lühikeseks minu jaoks. Laul „Mu hing on kurb” mis oli filmi alguses oli mulle tuttav, sest mul on plaat kus on see laul ka peal ja mulle meeldib see laul väga. Teised filmi laulud olid ka väga toredad, aga neid mul kahjuks plaadi peal ei ole. Kõige lahedam laul oli konnapoegade räpp, sest see oli hästi lahedate sõnadega. Mulle meeldiski filmi juures see, et seal oli palju toredaid laule. Väga tore on see, et „Pöial-Liisi” muusikaline film on filmitud Kosel, sest see tekitab natuke uhke tunde. Tundsin ka mõned kohad ära. Loomulikult on tore ka see, et selle filmi esilinastust sai vaadata Kosel ja veel tasuta ka. Film oli hästi tehtud, sest ma kujutan ette kui raske võib olla panna inimene väikseks kahandatult lilleõie peale. Kujutan seda sellepärast ette, et ma olen videolaagris videot monteerinud ja see on juba päris keeruline. Kõige rohkem meeldisid mulle kohtad, kus Pöial-Liisi päästis pääsukese elu, kus pääsuke viis Pöial-Liisi lillehaldjate kuningriiki ja filmi lõpp, sest need on nii armsad ja hoolivad kohad. Film oleks võinud olla veidi pikem. Kümne palli süsteemis oleks minu hinne 9. kindlasti võiks selliseid filme olla veel, sest muusika mulle meeldib. Vaataja 6.b tütarlaps
Film oli äge. Filmi võted toimusid laululava lähedal jõe ääres. Film toimus peamiselt vabas looduses ja mind vaimustasid selle filmi tegelased. Selles filmis oli palju mulle meeldivat ja palju meeldejäävat. See oli üks huvitavamaid ja kaasahaaravaid päris elus looduses toimuvaid filme mida ma näinud olen. Film ei olnud küll väga naljakas, kuid kõik filmid ei peagi naljakad olema. Peaasi, et see on meeldejääv ja ma olen sellest saanud elamuse. Selle filmi juures mulle meeldis see ka, et selle filmi võted toimusid Kosel. Ma ei tundnud eriti ühtegi paika ära. Kuid ikkagi film oli väga äge. See toimus ilusas Eesti looduses ja kõik oli väga äge. Ma nautisin seda filmi ja alati kui ma midagi naudin siis läheb see aeg väga kiiresti. See oli isegi nii hea film, et saal oli peaaegu täis. Selline film ja tasuta see on hämmastav. Kuigi see on ka arusaadav, sest see oli nii äge. Vaataja – 7.a poiss
Mina käisin 16. septembril Kose Kultuurikeskuses vaatamas filmi nimega “Pöial-Liisi”. See oli Kaari Sillamaa tehtud film. See algas kell 18.00 ja kestis kuskil 40 min. Enne filmi algust jagati DVD-plaate neile, kes aitasid filmi teha või olid kuidagi selle valmimisega seotud. Kaari Sillamaa elas kunagi oma lastega Kosel. Sealt tuli talle ka mõte teha kogu “Pöial-Liisi” Kosel. Põhiliselt kasutasid nad oma filmis lilli, ühe Kose inimese kodu ja silda, mis asub Kosel.
Film ise oli väga kergelt kokku pandud. Oli kasutatud rohelist tausta ja seal siis lapsed tegid erinevaid rolle, mis siis lõpuks kanti taustale, mis oli eelnevalt filmitud. Näiteks oli enamus filmist tehtud lilledel. Filmis osalesid ainult lapsed ja noored. Seetõttu on see film kõige sobilikum väikestele lastele, kes ei saa väga aru filmi tegemisest. Samuti saavad väiksed lapsed paremini aru filmist, kui seda etendavad nende vanused või natukene vanemad lapsed.
Filmile oli tehtud eraldi muusika. See läks väga hästi kokku filmi teema ja mõtetega. Kuna film oli muusikali vormis, siis kuulis erinevaid laule kogu aeg. Usun, et need laulud on üsnagi sobilikud mõnele lasteansamblile või mudilaskoorile. Tekstiliselt ja muusikaliselt olid väga head lood. Ma kuulsin ühte laulu ka Elmari raadiost. See ütleb, et see muusika oli meeldejääv.
Kokkuvõtteks oli film viie päeva filmimise kohta üsna hea. Oleks filmi kauem teinud, oleks saanud natukene mõnda nüanssi korrigeerida, kuid muidu oli see vaadatav. Kõige rohkem meeldis mulle filmis siiski muusika. Sest teadagi on Sillamaade perekond väga musikaalne. Seega ei ole sealt muud midagi oodata, kui ainult head. Vaataja 12.kl tütarlaps.
Filmi vaadates pani muidugi imestama, kes jõudis nii suure töö sellega teha. Monteerimist ja nn „photoshoppimist” oli seal massiivselt palju. Igaljuhul kiitused monteerijale, tööd oli palju.
Paraku pidin veidi ka pettuma, sest enamuse ajast oli näha vaid põõsaid ja nende lehti, mistõttu äratundmis rõõmu tundsin vaid ühel korral – kui näidati kosel asuvat kalatreppi.
Tore oli muidugi vaadata, kuidas lapsed nii tublisti näitlevad ja asjades kaasa teevad. Lauluoskust oli neil kõigil igaljuhul tublisti antud. Väga tublid noored.
Tegelikult ootasin mina seda, et on tehtud täiesti tavalist filmi, ilma üleloomulike asjadeta. Lootsin näha, kuidas on ära mängitud erinevad seigad loomadega ja see, et pöial liisi pöidla suurune on.
Minu kahjuks oli aga mängus monteerija, mistõttu tundsin, et olen selliste filmide jaoks natuke liiga vana. Sugugi ei hakka ma virisema, sest midagi sellist ma ise teha ei oskaks. Lastele oli kindlasti huvitav vaadata. (Vaataja vanust ja klassi pole märgitud).
Käisin reedel, 16. septembril Kose kultuurikeskuses vaatamas muusikalfilmi “Pöial-Liisit.” Filmi tegijad olid Kaari Sillamaa ja muusika tegi Urmas Lattikas.
Mulle meeldis see film juba ainuüksi sellepärast, et see oli filmitud Kosel. Väga tore oli näha enda jaoks tuttavaid kohti, näiteks konnade osa oli tehtud mulle väga tuntud Pirita jões ja isegi hiirepere ruumid on mulle tuttavad.
Lisaks muule meeldis mulle see, kuidas selle filmi tegemisele oldi lähenetud veidi teistmoodi. Näiteks meeldis see, kuidas konnade repliigid olid muudetud räpiks ja kuigi see räpp pole siiski sellisel tasemel, mida ma olen harjunud kuulama, mis on ilmselge, et umbes 13. aastased poisid ei ole nii head, kui 30. aastased, siis oli see huvitav ja tore on näha, et suudetakse väljastpoolt kasti mõelda. Olin meeldivalt üllatunud.
Ainus, mis mulle filmi juures ei meeldinud, oli see, et arvutiga kokku monteeritud töö on olnud veidi kehv. Saan täiesti aru, et see film ongi mõeldud lastele ja ega nemad suurt aru ei saa, kuid siiski jäi mind ja usun, et ka teisi minuealisi “suuri ja asjateadjaid kriitikuid” jäi see veidi häirima.
Kokkuvõtteks ütleksin, et film oli väga tore ja olin meeldivalt üllatunud selles, kui täpselt läks film originaalse muinasjutuga kokku. Tänapäeval tahetakse kõik kohe eriti huvitavaks ja eripäraseks ja seepärast on enamus uuesti tehtud muinasjutte oma esialgse võlu kaotanud, kuid Kaari Sillamaa “Pöial-Liisi” oli meeldivalt ehe. Vaataja 12. kl tütarlaps.