… kui lähed mehele, siis tule minule!
Nii laulis tänaste vanavanemate kunagine lemmik – Vello Orumets helilooja Arved Haugi loodud lugu.
Praeguse aja noortele ei ütle ei Vello Orumetsa ega Arved Haugi nimi eriti midagi ja ka Rannapiigade-laulu pole enamus neist varem kuulnud. Ja pole ka kuulnud teisi nõukogude (nõuka) aegseid populaarseid laule – ei Eesti ega ka välismaade heliloojate sulest, mis omal ajal raadio- ja telesaadete muusikatabelite tippe vallutasid.
Seepärast otsustati ühiselt Kaunite Kooli Muusikateatri õpetajate ja lavastaja Arlet Palmistega, et poleks paha noori näitlejaid selles osas harida.
Niisiis – RANNAPIIGAD – muusikaline komöödia 1950-ndate aastate rannakülast! Tallinnas Von Glehni Teatris 25. ja 26. novembril kell 12.00 ja kell 19.00 ning väljasõiduetendused Võsu Rannaklubis 29.novembril kell 19.00 ja Kunda Klubis 30. novembril kell 14.00.
Autor ja lavastaja Arlet Palmist (Piibe teatrist), muusikajuht Janika Sillamaa, koreograaf Johanna-Elise Kabel, kunstnik Riina Andresen. Piletid on ka juba müügis – Tallinna omad Piletikeskuses, Võsu ja Kunda omad kohtadel!
Arlet Palmiste kohta annavad teatmeteosed järgmise tutvustuse: Laulja ja õhtujuht. On lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi (Tallinna Ülikooli) näitejuhtimise eriala ja omandanud magistrikraadi EELK Usuteaduste Instituudis, kus õppis Kristiliku kultuuriloo erialal. Jutt miljonist asjast, mida Arlet Palmiste on teinud, juhtinud, asutanud, esitanud, kirjutanud, lavastanud jne jne – on pikk ja värvikirev.
Tänane uudis aga ütleb, et mõlemaid „üliõpitud“ erialasid rakendab Arlet juba pikka aega oma igapäeva töös ja tegemistes, milleks on looming teatritükkide kirjutamise näol ja nendesamade teatritükkide lavastamine nii oma loodud Piibe teatris kui mujal. Põhiliselt on need teosed inspireeritud Piibe maantee ümberkaudsete paikade ning seal kandis elanud inimeste (elu)lugudest ja juhtumistest, millele kristliku kultuuriloo tundmine omalt poolt kaasa aitab.
Kui Arlet Palmiste nõustus Kaunite Kooli Muusikateatrile külalislavastajaks tulema, pakkus koolijuht Kaari, et äkki on tal miski vahva lugu omast varasemast loomingust kaasa võtta, mida noortel näitlejatel mängida. Seepärale ütles Arlet aga temale omasel moel: „Ah mis kaasa võtta, ma parem kirjutan uue!“
Kuna aga Arleti huvi ja kirjutamise raja moodustab ajalugu, saigi valmis muusikaline komöödia „Rannapiigad“ 1950-ndatest, ehk lugu nõuka-aegsest rannakülast, kus põhielanikkond on noored naised ja neiud, kelle kaelas on kõik tööd – ka kalapüük jt. Sest mehi külas ei ole – kõik on kas merre või sõtta jäänud, metsavennaks läinud või täitsa vangis.
Meesteta küla idee andis olukord, kus Noorteteatri trupis on suurem osa tüdrukud ja ainult 6 poissi. Eks need poisid ikka ka lavale tulevad – kelle meri kaldale kannab, kes vangist põgeneb, kes metsa punkrist tuleb pruuti vaatama. Loomulikult ei puudu ka miilits, kes tüdrukutel silma peal hoiab.
Nagu igas loos, peab ka siin ju olema keegi paha, kes elu-olu segi paiskab ja sunnib mehepoegi endid isegi naisteriietega maskeerima.
Kuigi Kaunite kooli Muusikateatri repertuaaris on helilooming 98% seni olnud õpetajate-lavastajate oma loodud (see 2% võtab endile paar aastat tagasi lavastatud maailmakuulus muusikal „Väike õuduste pood“, mille esitusluba Londoni agentuurist sisse osteti), on „Rannapiigad“ esimene ja eriline omasugune, sest muusikanumbrid kurb-naljakate sündmuste vahel on sobitatud ja leitud tänaste vanavanemate noorusaegsetest lemmiklauludest – nii kodumaiste kui lääne loojate sulest – põhiliselt Heldur Karmo Eesti keelsetele tekstidele. Mitmehäälsed seaded teeb lavastuse muusikajuht Janika Sillamaa, seega on lavalt kuulda soolovokalistide kõrval ka kahe kuni 5-6-häälseid ansambleid.
Nii kõlavad Uno Naissoo „Mööda koduvälju“ (laulnud Heli Lääts, hiljem ka Kõrsikud), Rein Rannapi „Keegi tulla võib“ (laulnud Heidy Tamme, hiljem ka Maarja ja Birgit), „Hans Hindpere „Sajab lund“ (omaaegset esitajat täpselt ei teagi), aga ka mitmed selle aja eurovisiooni võidulood, näit. „Kaunid baleriinid“ (Saksamaa 1969), „Und vaid näen“ (Iiri 1973), „Lind ja laps“ (Prantsusmaa 1977) ning muud populaarsed laulud nagu „Seisa minu kõrval“, „Kui öö on nii pime“ jt. Mitmed neist lauldakse ja ka tantsitakse, ei puudu ka omal ajal ülipopulaarne „Kasatšokk“.
Aga ega siis ainult laulud pole noortele esitajatele tundmatud – kogu selleaegne olustik on tundmatu – ajastu elu-olu mured ja rõõmud, hirmud ja lootused – on mingil moel tuttavad vaid vanavanemate juttude või ajalootundides õpitu põhjal. Lavastaja Arlet tuli ühel õhtul tunnist õpetajate tuppa ja hüüatas – „Mõtle, nad ei tea mis tähendab KOPUTAJA, ma pidin neile selle ära seletama“
Siit tekkis küsimus – kui aeg on noortele nii võõras, kust me teame siis, kes üldse „Rannapiigasid“ peaks vaatama tulema! No eks näitlejate vanaemad-vanaisad! Aga eelkõige ikka ka nende eakaaslased, et ka noored teatrikülastajad saaksid näha, kuidas sel ajal elati, millega päevi sisutati, tutvuti ja armuti ja kuidas probleeme lahendati.
Niisama juttu ka:
Et kui kunagi koolijuht Kaari oli 40 aastat noorem praegusest, oli temal oma Stuudioteater Colombina, kus tema oma laste – Janika ja Virgo kõrval (Franck oli siis veel väike) laulsid ja näitlesid mitmetes lavatükkides mitukümmend Tallinna ja Harjumaa koolilast – nende hulgas ka Maarja-Liis Ilus, Evelin Samuel, Tanel Toom jpt ning ka Arlet Palmiste. Colombina teater esines Taanis Roskilde´i muusikafestivalil 1990a rokkoratooriumiga „Võti Paradiisi“ (loodud koos Heini Vaikmaaga ja Mahavok oli sel sõidul ka saatebändina kaasas) ja pool aastat hiljem Moskva Ülemaailmsel Lasteteatrite Festivalil lasteooperiga „Metsamuinasjutt“, kus Janika oli 15a printsess ja Arlet oli 17a prints. Kui 10 aastat sai täis, lõpetas Kaari Colombina tegevuse ära ja tegi Kaunite Kunstide Kooli – vahetus toimus Eestile raskel ajal – 1994a, kui parvlaev Estonia põhja läks (Kaunite avaaktus oli 6.oktoobril – nädal peale traagilist ööd).
Colombina lapsed kasvasid ajapikku suureks – neist said lauljad, näitlejad, lavastajad, filmirežissöörid, aga ka ajakirjanikud (Jüri Saar), kunstnikud (Marge Monko, Sigrid Viir), ja paljude teiste elualade tublid tegijad.
Seega Arlet Palmistega seob Janikat ja Kaarit ühine teatritöö. Kunstnik Riina Vanhanen-Andresen aga on palju kujundanud nii Kaunite Kunstide Kooli lavastusi kui ka Piibe teatri omi. Ja Piibe teatri Triinu Palmiste kujundas ka „Rannapiigade“ kauni plakati!