Juba alates 1999 aastast alustab Kaunite Kunstide Kool iga uut hooaega 15. septembril filmiga, kus rolle mängivad omad õpilased, ka nende õed-vennad või sõbrad, vahel – suuremate filmide puhul ka vilistlased ja õpetajad. Filmigrupis osalevad juba pikalt praktikantidega samuti Kaunite Kooli nüüdsed või siis endised õpilased.
Ja pole erinev ka algav – 26. hooaeg.
Filmiks on saanud vendade Grimmide tuntud muinasjutt (mis omakorda pärit vanadest müütidest) “Lumeeit”, millest meie muusikali versiooni pani nii sõnas kui noodis kokku Janika Sillamaa 2013 a.
Siis lavastas loo Katre Jaani – Lumeeit Hulda rollis duublis Johanna Kits ja Meeri Elizabeth Paltmann, põhikolmikut mängisid aga Liis Hell / Carmen Suurkivi (hea tüdruk Gertrud), Brigitta Ambur / Eliis Rebane (paha tüdruk Glotilda) ja Alice Trükmann / Kirke Tuul (perenaine Emmeline).
Tolleaegne etendus lavastati Salme Tantsusaali, kus Katre Jaani oli ise ka kunstnik ja koreograaf, muusikajuhiks Hille Savi, kes sel ajal oli veel üliõpilane.
Uuesti lavastaski loo 2016 a. – seekord juba suurele lavale – Hille Savi, tantsud tegi Kertu Raja ja kunstnikutöö Riina Andresen. Tegelased ja esitajad olid siis Astrid Näälik / Meribel Elisee Lehtpuu (Hulda), Hanna-Loore Tammisto / Henriete Õige (Gertrud), Katarina Irmeli Türi / Kertu Kangro (Glotilda) ja Viona Vipper / Eliisabet Bremann (Emmeline).
2019 a. suvine film on vändatud viimase lavastuse põhjal ja see on lavastaja Hille jaoks tema režissööridebüüt.
Ka on Hille ise kunstnik, kes valis ja kavandas võttepaigad, milleks on suures osas kaunid kohad Harjumaal, Oru külas, Tuhala Nõiakaevu juures ja ka Viikingite külas – nii külavahel kui majades sees ning mujal.
Tantsud seadis filmiversioonile jällegi Kertu Raja, kelle repetiitoriks Noorteteatri tüdruk Eva Maris Küngas. Viimane on aga veel ka kogu filmi kostüümikunstnik – see on temalegi debüüt – varasematel kordadel on ta kogemusi omandanud kostümeerijana mitmetes muusikalides. Juhtoperaator nagu tavaliselt – Virko Veskoja, teine kaamera ja valgus Mats Kangur ja Vallo Jõeorg, helimehed/naised platsil Gerda-Triin Hääl ja Andrus Muuga ning klapp Triin Pirso, režissööri assistent Mark Oja – kõik Kaunite kooli vilistlased.
Nimetada tuleks veel palju – näit rekvisiitor Kaia Häelme, laagri kokatädi Leida Peškov, tehniline abi võtetel Marcus Jõeorg jne jne, aga kuna suur abi tuli ka laagerdajatelt endilt – keda oli väga palju, siis siinkohal katkestame nimede lugemise ja on paras aeg suunduda näitlejate juurde, sest …
… kui lavaversioonis oli kõikidel tegelastel dublandid, filmis aga üht rolli kaks inimest teha ei saa, valis lavastaja linale mängimiseks pearollid järgmiselt: Meribel Elisee Lehtpuu (Hulda), Viona Vipper (Gertrud), Kertu Kangro (Glotilda) ja Astrid Näälik (Emmeline).
Ülejäänud näitlejate seltskonda tuleb kõigil endil tulla vaatama juba kinno.
Siiski – paljusid ehk huvitab, mis tegelane oli see müstiline Lumeeit Hulda. Oma libretot kokku pannes, tegi autor Janika Sillamaa üsna põhjaliku uurimise ja leidis järgmist:
Saksa legendides oli emand (frau) Holda (ka Holle) põllukultuuride ja naiskäsitöö kaitsja. Tema nimeteisendid Hulda ja Huld on suguluses skandinaavia väiksema metsavaimu Huldraga (võrgutav veenümf). Jacob Grimm tegi katset teda esitleda germaani jumalannana.
Teda kutsustkse veel ka Frau Bercht, Frau Percht, ja Striga Holda.
Germaani legendides oli Frau Holda naiste tööde kaitsja (Womens Craft), kuid kõige enam armastas ta ketramist. Tegevus mis on mütoloogilises plaanis väga tähenduslik – sellel on side allilmaga.
Ketramine oli traditsiooniline naiste töö, ning üks väheseid millega oli võimalik ka naistel raha teenida.
Hulda alustas sellest, et õpetas linategemise kunsti (linakanga ketramine linataimest) Ta kaitses lina ketramist, olles sarnane Põhjala jumalanna Friggiga, kes kaitseb villa ketramist. Frigg oli samuti lähedane naistega.
Emand Hulda õpetas, inspireeris ja tasus raske töö eest. Ning karistas laisku, rikkudes nende töö.
Sama ajal kui Hulda on kodutööde kaitsja, on ta tugevalt seotud ka puutumatu looduse, metsloomade ja inimkaugete paikadega. Ta personifitseeris ilma ja muutis maad. On öeldud, et kui sadas lund siis Hulda soputas sulepatju. Udu on tema lõkkesuits ja kõu tema voki vurin, kui ta lina ketrab.
Hulda ilmutab ennast kahesuguses kehastuses – vana suurte hammastega naisena, kellel on kongus nina, või särava noore neitsina, kes on üleni valges ning kes kannab värskest lumest mantlit.
Kui Hulda on üldiselt kujutatud vallalise naisena, kellel endal pole lapsi, siis on ta siiski laste kaitsja. Nagu hea vaim, kes kiigutab rahustavalt hälli, kui hoidja on väsinud ning magama jäänud.
Huldal pidi olema oma Püha järv, läbi mille sisenevad maailma vastsündinud laste hinged.
Paljud järved, kaevud ja allikad on seostatud Vete-Huldaga (Water-Holda) läbi germaani mütoloogia. Ta hiilib järvedel ja allikatel ning ilmub kauni valge vees supleva daamina. Ning kaob äkitselt.
Noored naised käivad suplemas jäistes Alpi voogudes, et saada terveteks ja viljakateks emadeks.
Kui Põhja-Saksamaal on legend, et Hulda kaaskonna moodustavad surnute hinged, siis tema Lõuna-Saksa vastet Perchtat on kirjeldatud sündimata laste hingede keskel , või laste hingede keskel, kes surevad enne ristimist.
Seega on Hulda nii siia maailma tulevate, kui siit maailmast lahkuvate hingede kaitsja.
Selline põnev tegelane on siis meie Lumeeit Hulda, kellest on Kaunite Kooli seekordne muusikaline muinasjutt-film.
Ja seega …
… on algamas uus hooaeg – 15. septembril kell 15.00 kinos ARTIS, sest traditsiooni ja kohtumispaika ei tohi muuta!
Head filmielamust! Head uut hooaega kõigile!