Muusikaline sotsiaaldraama „Katki” Salme Kultuurikeskuse kammersaalis 4.05 kell 17.00 ja 8.05 kell 20.00. Autor ja lavastaja Kaarel Orumägi, laval Noorteteatri õpilased.
Rohkem kui aasta tagasi tuli Kaunite Kooli juhile Kaari Sillamaale kutse Tallinna Tervishoiu- ja Sotsiaalametisse arutamaks uut draamatükki, mida soovitakse tellida, et see mööda Tallinna ja Harjumaa koole „tuurile” saata.
Pr. Ene Tombergi juurde läksid nõupidamisele koos Kaariga ka Noorteteatri õpetajad-lavastajad Janika Sillamaa ja Kaarel Orumägi.
Seekordne pakutav koostöö polnud esimene, mis sisult keerulisem, psühholoogilisem ja raskem kui tavalised näitemängud – aastal 2002 tuli lavale muusikaline noortedraama „Tütarlaste kooli juhtum”, mis rääkis nii kooli kui koduvägivallast, narkootikumidest, AIDS´ist jne, mille lavastas Elle Kull. 2006 a vändati sellest ka film (rež. Kalev Lepik) ja lugu sai väga populaarseks nii laval kui kinolinal. Trupp sõitis ühest koolist teise, käidi mängimas ka teistes linnades ja kohtuti publikuga. Katkendeid etendusest esitati mitmetel tervishoiu ja sotsiaaltöötajate konverentsidel ning narkovastase võitluse üritustel. Film dubleeriti ka vene keelde ja filmi DVD-sid jagati nii koolidele, kui kultuuri- ja tervishoiuasutustele.
Kui nüüd Kaunite Kooli seltskond taas pr. Ene Tombergi (Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialist ning Lastekaitse Liidu asutaja ja president) ja pr. Kadri Hundiga (tervisesektori peaspetsialist) ümber laua istus, meenutati kunagise „Tütarlaste kooli juhtumi” edu ning pandi paika plaan jälle midagi samalaadset kirjutada ja lavastada, probleemiks jätkuvalt kius ja vägivald, noorte hingehädad ja nendega toimetulematus – seekord aga põhirõhk elule nutiseadmetes.
Jäi nii, et loo paneb noorte ideede põhjal kokku ja ka lavastab Kaarel Orumägi, kes on ise ka alles hiljuti koolist tulnud, mistõttu mõistab õpilasi kõige paremini.
No ja mis sai vanematel kolleegidel selle vastu olla!
Jaanuarist alustati tööd ideede kogumisega, abiks juhtumid elust enesest.
Ja nüüdseks on lugu koos ja valmis lavale tulema.
Kuna eelmised kogemused näitasid, et kui kooli-tuuriks läheb, siis ühed-samad järjest esinemas käia ei jõua (ja oma koolist ei saa ka lõputult puududa), siis tehti kohe eos kaks nn „dublant-gruppi”, kus peaosalist Sandrat kehastavad kordamööda Brigitta Ambur ja Astrid Näälik.
Kaarel Orumägi tutvustuseks: „Sandra on tavaline 16-aastane tüdruk, kes kolib väikesest maakohast suurde linna. Peagi mõistab ta, et ei kuulu uues koolis ühtegi seltskonda ning leides end erakuna suure hulga inimeste keskelt, süttib tema peas tuluke, otsida lohutust sotsiaalmeediast. Ta loob endale võlts-konto ning hakkab läbi interneti elama hoopis põnevamat ja kirevamat elu. Oma ilusas ja rikkas kehastuses tunneb ta end päev-päevalt tähtsamana ning tasahilju hiilib ülbus ja üleolevus temaga kaasa ka argiellu, kus keegi temalt sellist käitumist ei oota. Aina enam tõugatakse teda eemale ning depressioon saabub salaja „katkise“ tüdruku hinge.”
Leppisime kokku, et ka näitlejail on sõna ja seega hakkab artikkel jooksvalt täienema.
Oma rollist räägib Mark Oja: „Koolikiusamine on justkui igavene. See oli minevikus, on olevikus ja kahjuks ilmselt tuleb ka tulevikus. Aina enam koolitatakse ka õpetajaid koolides, et viia koolikiusamine miinimumini. Minu roll selles tükis on mängida kolme erinevat õpetajat – Äsja ülikoolist tulnud emakeele õpetaja, kes kogu hingega üritab ennast klassi ees kehtestada, matemaatikaõpetajast klassijuhataja, kes näiliselt range iseloomuga soovib tegelikult teha märatsevatest noortest korralikud inimesed ja mühakast kehalise kasvatuse õpetaja, kes ehk lubab endale normaalsusest rohkem kohatuid nalju, kui tarvis.
Õpetaja roll koolis olla on õpetaja. Kuid mis saab siis, kui õpetaja ise kiusamist ei näe ja kiusatav tema jutule ei lähe? Mis juhtub, kui õpetajast saab ootamatult elupäästja? Seda näeb juba etenduses”